LOOTUSE LÕPP VÕI LÕPUTU LOOTUS?

Paarkümmend päeva enne seda kui ta suri, pühitses mu ema veel ülestõusmispühi. Mu ema oli siis juba haigusest räsitud-väsitud. Siiski võttis ta jõu kokku ja kirjutas – vaatamata konarlikule käekirjale – oma armastatud abikaasale ülestõusmispühadeks õnnistust sooviva tervituskaardi. See jäigi tema viimaseks kaardiks. Kollase tibuga, tibukollaste kevadiste nartsissiõitega, uuest elust pakatavate pungadega. Aimates oma peatset minekut juba ette, ei mõlgutanud ta ometi kaduvuse mõtteid ega tundnud lootusetuse tundeid. Vastupidi, usk Kristuse surma ja ülestõusmise reaalsusesse kinkis talle kadumatuse lootuse ja lõputu armastuse kogemuse, ka elu lõpu valudes. Koos Kristusega olid tema viimased kirjaread täis otsatut lootust: „Õnnistatud ülestõusmispühi! Nii kaunis on tänane hommik! Veel saame olla koos. Kannan ju minagi lootust, et… Tänan Sind suure armastuse eest!

Milliseid mõtteid, tundeid või sõnu peegelduks Sinu ja Su lähedaste elu lõpust? Tähendaks see lootuse lõppu või lõputut lootust? Viimselt sõltub paljugi sellest, kuivõrd me usume Kristusesse. Piibel kinnitab: „Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.“ (1Kr 15:14) Tänan Jumalat, et meie pere on Kristuse surnuist ülestõusmises sügavalt veendunud! Olen õnnelik, et võime selle veendumuse sügavust jagada neil ülestõusmispühadel ka teiega! Õnnistatud ülestõusmispühi!

Meego Remmel

SALEMI KOGUDUSE MOTO 2012: VAATA, JUMAL TEEB UUT!